Sarnaselt mobiiltelefonide{0}}veekindluse hinnangutele on kaitsepiirete kaitsevõime selgelt erinev ja seda hinnatakse peamiselt kolme mõõtme järgi:
Löögikindlus: hindab deformatsiooni astet, mis tekib sõidukite või raskete esemete tabamisel.
Ronimisvastane-disain: minimeerib struktuurselt tõenäosust, et inimesed ronivad üle tõkke.
Vastupidavus: hindab materjali tugevuse säilimist pärast pikaajalist kasutamist.
Kaitsetugevuse alusel võib kaitsepiirded liigitada kolme tüüpilisse konfiguratsiooni:
Põhikaitse: sobib elamute ühisteedele; sellel on laine{0}}mustriline horisontaalse rööpa konstruktsioon, mis suudab takistada juhuslikku libisemist.
Mõõdukas kaitse: kasutatakse tavaliselt suurematel linnateedel; sellel on tihedalt asetsevad vertikaalsed piketid, mis suudavad neelata väikeste sõidukite lööke.
Täiustatud kaitse: kiirteede standardkonfiguratsioon; sellel on kahekihiline{0}}struktuur, mis on varustatud puhverdusmehhanismidega, mis suudavad hajutada raskeveokite kineetilist energiat.
Järgmised-tihti tähelepanuta jäetud-detailid on kaitsebarjääri tõhususe määramisel kriitilised.
Postide vahekaugus: üle 1,5 meetri vaheline kaugus kahjustab oluliselt üldist konstruktsiooni stabiilsust.
Maapinna ankurdamine: betoonvundamendi sügavus ei tohi olla väiksem kui üks{0}}kolmandik posti kõrgusest.
Materjali koostis: komposiitterasest{0}}alumiiniumkonstruktsioonid pakuvad paremat korrosioonikindlust võrreldes puhta metalli alternatiividega.
Visuaalne hoiatus: helkurribade lisamine võib kahekordistada kaugust, mille kaugusel kaitsepiire on öötundidel nähtav.