Metallist kaitsevõrgud: vastupidav valik
Kallakute ehituses tavaliselt kasutatav metallvõrk hõlmab tsingitud traatvõrku ja terastrossvõrku. Tsingitud traatvõrgu traadi läbimõõt on tavaliselt 2–4 mm ja võrgusilma ava 50–150 mm, mistõttu see sobib mõõduka kaldega nõlvade geotehniliseks tugevdamiseks. Terastrossvõrk on kootud 3–8 mm terastrossidest; mille tõmbetugevus jääb vahemikku 10–50 kN, on see väga tõhus kukkuvate kivide peatamisel. Ehituse ajal tuleb erilist tähelepanu pöörata metallvõrgu ja ankrupoltide vahelise usaldusväärse ühenduse tagamisele; kaasasoleva toorbetoonikihi soovitatav paksus on 80–120 mm.
Sünteetilisest materjalist võrgud: kerge lahendus
Kõrge -tugev polüesterkiudvõrk kaalub vaid ühe-viiendiku metallvõrgust ja sellel on tugev korrosioonikindlus, mistõttu on see ideaalne niiskes keskkonnas kasutamiseks. Kolmemõõtmeline geomateerimine soodustab taimestiku kasvu, luues seeläbi ökoloogilise kaitsekihi. Klaaskiudvõrk, kui seda kasutatakse koos toorbetooniga, aitab vältida pinna lõhenemist. Nende materjalide valimisel tuleb silmas pidada UV-vastupidavust ja purunemispikenemist.
III. Spetsiaalsete stsenaariumide lahendused
Järsudel kivistel nõlvadel on soovitatav kasutada aktiivset kaitsevõrku koos sügava{0}}ankurdamisega. Pinnase nõlvadel on eelistatud valik kaheteljelisi geovõrke, eeldusel, et nende sõlmede tugevus ületab 1 kN. Ajutiste inseneriprojektide jaoks pakub ringlussevõetav polüpropüleenist (PP) võrk elujõulist võimalust, mis mitte ainult ei vähenda kulusid, vaid vastab ka keskkonnakaitsestandarditele. Olenemata valitud konkreetsest materjalitüübist määrab võrgu ja kaldealuse vahelise kontakti ja nakkumise aste otseselt kaitsesüsteemi ülima tõhususe.